"Tänaseks on valgustuse küünlaleek teda toitnud kristliku kultuuri küünla lõpuni põletanud ning valgustusele rajatud maailmakord, milles lääneriigid inimkonna arengut juhtisid, püsib veel üksnes inertsist," kirjutab Martin Ehala oma eelmise aasta lõpus ilmunud tähelepanuväärses raamatus "Valgustuse valu". Uurisin Martinilt (45. minut), kuidas ta oma meeldejääva küünlakujundini jõudis. "Kümmekond aastat tagasi kasutasin ma seda metafoori ühes oma Twitteri säutsus. Sealt alates jäi see võrdpilt minuga, kuni ma otsustasin selle "Valgustuse valus" lahti kirjutada," vastas Martin. "Minu arvates on Martini raamatul tabav pealkiri, sest liigne valgustus teeb lõpuks pimedaks," sekundeeris meile Sandra Laur.
Jutuajamise alguses üritasime valgustusest sotti saada. "See on äärmiselt huvitav ja üldhaarav teema, sest ka valgustuslike ideede kriitika tugineb valgustusajastust pärit mõtteraamistikule – kriitilisele mõtlemisele, ratsionaalsusele jne –, millest me ei saa üle ega ümber," ütles Sandra (12. minut). "Valgustusfilosoofid õpetasid inimest oma peaga mõtlema. Käibele läks lendsõna "sapere aude": – "julge mõelda", "söanda olla arukas". Sünnipärase autoriteedi asemele tulid argumendid," jätkas ta samas. Teisisõnu: valgustusajastu käigus tõusis ilmutusliku tõe asemele protseduaalne, avalikule kriitikale avatud tõde.
Kuivõrd vaha on laiali valgunud, oleme mitut sajandit hiljem jälle ilmutusliku tõe poole tagasi triivimas. Kuigi vanad blasfeemiaseadused kuulutati mõnedes lääneriikides kehtetuks alles 21. sajandi alguses, pole sõnavabadus viimasel aastakümnel sugugi suurenenud, pigem vastupidi (vt nt Thomas Fazi "The EU's New censorship machine"). See on tõsine probleem, sest "kui akadeemiline ruum muutub keeleliselt suletuks," rääkis Sandra (42. minut), ei kao mahasurutud ideed kuhugi, vaid liiguvad silma alt ära kõlakodadesse, mille vastastikused kokkupuutepunktid jäävad aina väiksemateks." Tulemuseks on üksteisega vaenujalal olevate meediahõimude arvu kiire kasv, mille taandamine kaheks vastasleeriks – liberaalideks ja konservatiivideks, vasak- ja parempoolseteks – on üsna küsitav ettevõtmine.
Samas ei jäta Aristoteleselt päritud vastandipaaridele rajatud lääne dualistlik mõttelaad meile siin ka palju teisi võimalusi. Seetõttu kippusid meil keelele kaunis kibedad järeldused (vt David Betz: "The West on Irreversible Path to Civil War"). "Praegune kultuurisõda on väärtuste vaheline sõda – sisuliselt ususõda," ütles Martin (49. minut). Kuivõrd kaheks leeriks jagatud vaenupoolte väärtussüsteemidel pole ühisosa ja need sügavalt seotud kummagi poole identiteediga, saab see konflikt lõppeda Martini sõnul ainult ühe osapoole täieliku lüüasaamisega, nagu see juhtus näiteks Nõukogude Liiduga (56. minut).
Jutuajamise lõpus (116. minut) küsisin oma vestluskaaslastelt, mida teha selleks, et me ennast kirjeldatud olukorras ülehomme õhku ei laseks. Tuleb suuta omavahel rääkida, harida oma aeda ja püüda olla pisut lahkem – nii võiks vast paari sõnaga meie kollektiivse vastuse kokku võtta.
Head uudistamist!
Hardo
Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.